Vabastatud Tartule

Jäi süda sinna maha ja üks kodu
ning läbi akna viimne käeviip.
Siis roomas peale pilvi raske rodu.
Kuid ida pool ei kustund hele triip.
Ei petnud lootus. Äkki maru sündis
ja hooga metsa virutati saast.
Mis sest, et keeris linna segi kündis, -
ta tõuseb jälle nagu rohi maast!
Ei enam kõrgid vallutajad jõlgu
su auväärt teedel, varjurikas Toom.
Ei pargi tuuletõmbes enam kõlgu
noor elu, keda oksa tõmbas loom.
Veel Emajõel näeb sinetust su vingust,
veel leina levib vastseist varemeist,
kuid oled igaveseks pääsnud lingust.
Nüüd alustame elu - juba teist!
Teosest