Tõesti mitte enam

Nüüd küll tõesti mitte enam
hüppaks süda rongi jõudes
Tartu jaama. Läbitorke
verest roostes rind ja tääk.
Vana arm on otsa saamas,
mälestuste melodraamas
kunstiline puudujääk.
Noorelt olid hoopis kenam,
kui me Emajõe pääl sõudes
haakisime vestikorke
enne suplust. Pärast vett
kuivasid me kehad lammil,
kuni murdis päiksekammil
piid me endi siluett.
Vari oli nagu värav,
kuhu kadus kuldne ootus,
otsavaatamise roopast
ihalduse rappuv tramm.
Silmaterad tungalviljaks
jäime lõikusega hiljaks,
mõlalöögis puudus ramm.
Paadisillalt tuhmilt särav
linn läks luhta tulehootus
udus ja mu kõhukoopast
hargnes kalamehe sõlm.
Polnud vajadustki nuga
võtta. Mälu laenas suga -
kangastus su tühi hõlm.
Teosest
lk. 235 - 236