Põleb eha all Emajõe vesi;
tuul paitab, ta käsi nii hell:
kord suveöil kahekesi
siin käisime ringi – lõi kell...
Lõi äkki pool kesköisest tundi.
Ma mäletan selgesti Sind
siis enese kõrval; suurt sundi
meel tundis: kui armastaks mind!
Siidikingades kõnnib öötuules
mu Mälestus tuttaval teel,
õhusinises siidis kurbluules
käib armsama jälgesid veel.