Tuled Emajõel

Taevas ruugab eha puna,
Käes on õhtu jaanikuine,
Jõgi varjus, salatuna
Valgub vesi tumm ja suine,
Sulin saadab tema teed,
Valguvad on Ema veed.
Hele kumm on õhu süles
Kõrgel ülal, hiilges särav,
Ehab lääs. pilv leegib üles,
Näib kui öine tulivärav,
Lõke kustuv, punaleek,
Verev mõõk ehk oda, teek.
Ilm on selge, ilm on valev,
Taevas hiilgab eha ilus,
Vette kumab mustav alev
Emajõel, ja majad vilus,
Tummad lodjad, tules laev;
Meeles siiski paine, vaev
Paadis sõudvas mustjal pinnal,
Kuhu paistvad tähed tined,
Kauged varjud kalda rinnal,
Kauged helgid, punad, vined,
Voolu sulin see vaid herk,
Ülev kauge torn ja kerk.
Eha viir on vete pinnas,
Taeva helkjus, värvi lõke,
Kauge tuli vilgub linnas,
Õhu hämu valev tõke,
Seda vastu paistab järsk
Haljus sügav, luht on värsk.
Voogus sügav, hõbe laine,
Punast ehab, helgib kullast,
Näib kui kaetis ülimaine,
Võlutud kui maast ja mullast,
Keset kaldaid tume vool,
Varju, helki siin sääl pool.
Linn, mis varju jääb ju maha,
Teispool kaldaid, öösist luhta,
Vajub öösse pera taha,
Alla pilve loori puhta,
See veel õhkub nii kui kuld,
Kastes luhad, maa ja muld.
Vilgub tuli linna kohal,
Auruk tume kerkib vilust,
Keerleb, tuled mastis, luhal,
Särab valumere ilust
Nii kui öine ime suur.
Öösist aega näitab uur.
Masin töötab, aur tas kohab,
Käivad kedrad, rattad, ahel
Lõksub roolis, voog sääl uhab,
Laine sööstab välkuv pikk,
Öö sest kaevav, hämarik.
Mööda tormab hämar kuju,
Taaklus hämus, mastid varjus,
Pardaid mähib hahkjas uju,
Öised välgud laine harjus,
Suurtükk ees ja küljes paar,
Sihiks Peipsi, Piirisaar.
Tuli helgib, särab valu,
Valub valgust keul ja pära,
Maha jääb linn, lähem salu
Mustjas vastu ööd ja sära.
Üles raksub herk rakett,
Kiunub tüür, propeller, kett.
Maal on sõda verpjas käinud,
Rüüst ja tapp ja vägihurmad,
Kannul sõjavankrid, läinud
Saks ja Vene, näljad, surmad,
Jäänud maale põrm ja tuhk,
Hele puna, vere uhk.
Ristid jõe kallast täitvad,
Maha jäetud tuhmid tüved,
Õudist aja märki näitvad,
Kuhu hukkund meelsus, hüved.
Vägivald, võim, röövitaht
Olnud Idas, Läänes vaht.
Sküüt. kes raja taha valgus,
Kodu haudleb himu punast,
Vabadust semiidi kalgus
Otsib sääl kesk hurma tunast,
Vägivalda, veritööd,
Sarmatia sünka ööd.
Sõda lõõmab Ida rajal,
Kõmab üle Peipsi laine
Vagal ööl ja eha ajal;
Tume mürin kõrva aine
Kostab kaugelt ööde seest,
Üle järvest, maast ja veest.
Tume kõmin vaibub öösse
Kaugelt järve, maade takka,
Hõik see käsib tulitöösse.
Siis hääl kustub, kõik on vakka,
Suve öös täis rahu, und
Näikse seisvat luht, mets, kund.
Eha õhkub taeva sõrval,
Hämusad on rand ja pajud,
Vool must valgub paadi kõrval.
Öise meelisklusse vajud,
Jutt jääb katki, tummaks keel,
Ööde võlus silm, kõrv, meel.
Öös on suises miski tumet,
Sala hiilib see su põue.
Kaugelt kuulub taaski kumet
Häält, see on kui vaibuv kõue.
Ruskav võik on taeva äär,
Sõda, palang, mis ta määr!
Rangad taeva serva peitvad,
Tulepahad Peipsi taga
Välku suve öösse heitvad,
Veretes kesk ööd tüünt, vaga.
Võitleb maamees, võitleb sküüt,
Õigus, inimsus, ah müüt!
Öösse hääbub ruskav kuma,
Lõke kustub jõe kelmes,
Rääk vaid hääle otsatuma
Laseb luhal kaste helmes
Kuulda. Öö on sügav suur,
Mustas mullas elujuur.
Sünk on öö ja süngad ajad
Allpool kõue, vaenu lõõmi,
Tules veel on kodurajad,
Kes meist oskaks õiget rõõmu.
Aeg on õel ja aeg on julm,
"Õigust" teeb võim, veripulm.
Õigus suurtükk, orja kari,
Verikiim, jälk rööviiha,
Vabadus - kaup, sööt ja vari,
Raha väärtus - müüdav liha!
Käsk, võim - piirits, vargaliit,
Kas slaav juhiks, sküüt, semiit.
Inimkond kui hullumaja,
Kõrvend sõja lõõsas aevud,
Võimu ihkab, õigust vaja.
Sulgunud on rahukaevud,
Hävinud on tõe püüd:
Võim on õigus, võim on hüüd!
Õudselt kostab Ea alt kõmu,
Teispoolt maid ja teispoolt vesi,
Altpoolt suvepilve tõmmu,
Mida riivab koidu esi,
Valkjam serv ja kahkjam piir,
Öös vaid mustab jõe viir.
Sünk pilv laotub maale, veele,
Laskudes sääl pikka, sala,
Ränkus öö all lasub meele,
Koitki valgust veel ei vala.
Luhas kare tõmbab rääk,
Eha loit kui verpjas tääk.
Vesi voolab hilju, tasa,
Mustjas joomas, allpool varju,
Lootsik hõljub voolu kaasa
Allpool tähti, valu sarju.
Eel näib tee nii sünk, nii pikk
Nagu aeg, ruum, igavik.
Teosest
lk. 105 - 110