Tartu oktoober

On Raekell jälle löönud,
ning vahtralehist läbi
näen päikest kiirgavat,
oktoobri kräbe hommik
seal pargitrepil hüpleb,
on langenud nii kollaseid,
kui rohekaid ja punetavaid lehti,
ja kõiki sillerdavalt neid
oktoober mängitab.
Nii hea, ei tunne valu nemad,
oktoober on nii õrn, nii õrn,
kui olla saab vaid ema,
nii ilusalt ta Tartusse on tulnud,
nii ilus kui Raekoja torn.
On Raekell jälle löönd,
langevad lehed ja sekundid viinud,
aeg kääride vahele kaob.
Tahaks olla siin noor,
ja armuda noorena ma,
elu ammugi teisiti läinud,
ei nii, kui lootsin kord ma.
Vahtralehed värvilised, muinasjutu värvi,
taevas veelgi värvilisem, armastuse värvi.
Pargipuudki sosistavad, kuumalt suudlevad,
pargipuud ei suudle, vaid neiud kaunimad.

Näen taamal valgust,
siit vahtrapuude vahelt,
seal kauged aknad, kauged tähed,
kõik hämarusse läheb.
Näen taamal valgust,
siit vahtrapuude vahelt,
jääb kaugele see valgus,
kuid silm veel seletab.