Alles sügiseti algab Tartus kevad,
kuigi linna kohal kured lennusklevad
pika retke ootel harjutades tiibu.
Juba Toome teedel koltund lehti liibub.
Hingab tuul nüüd pikal, jahedamal sõõmul,
aga linn on kirev, kevadiselt rõõmus:
sinavaid kui õisi vilgub värvimütse,
tänavatel sagib väikseid koolijütse.
Mõnel ranits seljas, tähtis nägu ees;
teisal – portfell tirib kooli väikemeest.
Kodulinn, mis suvel näis kui varju-unes,
ringutas ja ärkas, saanud uue jume.
Nüüd ta on kui nooruk, huulil naeruvine.
Kõigest näha võib, et linn on kevadine.
Sest et Tartu ikka nagu pungast kooruks,
kui ta tänavatel tõttab õppiv noorus.
Asukoht teoses
lk 51
