Ju sügis. Kured ära lendavad,
kuldnokad, haned, luiged, pääsukesed,
sest paigal püsivad vaid inimesed:
neil pole tiibu. Lehed kaunimad,
kunsttooted värvikad ja varivad.
Ma nende kirja loen: „Inimesed,
a rivederci! – Teie, linnukesed.“ –
„Head tervist, minu sõbrad arvukad!“
Daam Suvi kadus ühes nendega,
jäi kasuõde: Filosoofia,
kultuuri aarde hoidja tõsine
ja lemmiklapsi isa Sügise. –
Ma tajun Taaramäelt kodumaad,
ta vilja kulda, südant tuksuvat.
Asukoht teoses
lk 11
