Sugulane

Tal kingad kulusid katki,
kui ta hulkus Tartu pääl.
Ei olnud tal kübaratki,
nii palav ta paljal pääl

oli soojal suveajal,
kuid sügisel hilja just
ta külmetas, sest tema majal
akent ei olnud ega ust.

Tuul käis sisse-välja
sellestsamast pikast praost,
kust ta isegi astus välja,
et Ülejõe linnajaost

minna ära igavesti.
Sinna pintsak jäi maha tal.
Aga viie nööbiga vesti
üldse ei olnud tal.

Siis kadus jõe musta vette
tema kallis punane rätt.
Nüüd alasti hulgub ringi –
kaks karku, kaks paljast kätt.