Sooserval hingab...

Sooserval hingab vana puumaja. Alumisel korrusel ei ela kedagi, keskmisel jutustavad purjus inimesed ning katuse all laulab ilmikvend mantraid.

Samal ajal Ülejõel Peetri kiriku torni ümber tellingud, Maarja kiriku torn teisel kaldal aga särab päikese käes. „Kunagi ehitatakse ka siia kirik,“ räägib seepeale altnaaber. „Ütlen sulle päris ausalt.“

Hommikul ärkab vennas naabri nutu peale. Viimane justkui paluks, et „anna mulle andeks, et olen nii pehme ja lasen oma semudel siin lakkuda ja räusata. Anna andeks, et nad paugutavad siin kell seitse hommikul ustega ning löövad ust mitte üks, vaid kaks korda kinni.“

Õhtul jätkub palvus hämaras koridoris. Ilmikvend annab järele ja läheb linna raha järele. Kui ta on poolel teel, hüüab altnaaber trepi pealt: „Ära too mulle raha, too parem süüa – natuke lastevorsti ja saia. Küll ma need peod ka ära lõpetan. Ära muretse.“
Teosest
lk 39