Sina (Vaino Vahing)...

Sina (Vaino Vahing), kes sa meie meelest
olid andekas, rahakas, õnnekas,
rikas ideedelt, sõpradelt, naistelt,
pihtisid oma päevaraamatule aastaid ja aastaid aina sama.

Sina, abielumees:
iga päev otsesed või kaudsed etteheited, miks ma midagi ei tee.

Sina, kirjanik:
iga hetk peab kirjutama, muidu lihtsalt ei ela ära.

Laisk olen, kirjutan vähe ja andetult. Kellele seda loba vaja on?

Sina, inimene:
Keegi pole helistanud, keegi pole kirjutanud. Mind justkui poleks
kellelegi tarvis.

Absoluutne üksindus. Tööl ja kirjutamisel pole mõtet. Ei taha ka
inimesi näha.

Sina, psühhiaater:
Depressioon aina süveneb. Raha pole, viina pole, naisi pole.
Ainult tumm kirjutusmasin.

Olen ummikus, millest ei näe väljapääsu.

Igatsen juba ammu infarkti.

Loen piiblit ja ootan viimsepäeva kohust, mis nädala pärast
kätte jõuab.

Pime on inimhing,
põhjatu sügav ja otsata kõrge tema igatsus.
Vaid Jumal suudaks seda valgusega täita.
Teosest