Sa seisid aeglase jõe vastaskaldal.
Vaikne ja ärev, tühi õhk.
Su kevadistest suudlustest lõhkised huuled liikusid rääkides,
aga ma ei kuulnud midagi.
Pontoonsild oli lahti, uniselt killunes valguspeegel.
Meie vahele jäi külm ja sügav vesi
ning ma imestasin, miks pole mul valus
olla. Olla.
Sa seisid teispool vett.
Mu hing voolas ega tundnud takistusi.