Pärast
suvepuhkust hiiglapikka
armsaimat taas teatripargis kohtan.
Sellel puhul, rõõmsalt nagu ikka
muudkui kallistan
ja õnnest ohkan.
Täiskuu
peidab pilgu pilvevaipa –
võõrast õnne talle pole vaja.
Kuidas sinuta, nüüd küll ei taipa,
olla suutsin
nõnda pika aja!
Armastavat
südant löömas kuulen,
õrnalt musta juuksesiidi näpin.
Soojad päiksemaigulised huuled,
pehmed põsed,
ehteiks kuldsed täpid.