On maikuu...

On maikuu, ja õhtu, pühapäev, ja taevas aprikoosikreem.
On äärelinn, on ääremaa

Äärelinnas on laod ja prügimäed ja kontorid.
Kummalistes poodides müüakse kummalisi asju.
Kui sul on tingimata vaja näiteks
tildervänta, krehveliini, mannilahust või apsatust,
siis tead, kuhu minna.

Kellegi kiriku kell lööb üle linna,
aga siin, äärel, pole vahet,
kas on ta luterlane, katoliiklane, hoopis mõni muu:
äärel on Jumal Jumal,
elu on elu, nurmenukud prügihunnikus
on nurmenukud prügihunnikus
ja küllap on surmgi ainult surm.

Võibolla päris lõpus on samamoodi.
Kui sa hakkad otsi andma,
tood siiakanti mõnda lattu oma unistused,
mälestused, käkid ja triumfid,
ilusasti pruuni karpi pakitud, nööbid lahti vesti ja särgi,
ulatad püksid, sokid, kingad,

ning lippad siis alasti üle sääraste ääreväljade
kuhugi teisale, kuhugi padrikusaladusse;
kell lööb üle linna ning sul pole enam vahet,
kas see kostab katoliku või luteri kiriku tornist.

Järgmisel hommikul tuleb poodi keegi mahe vunts
ja küsib teadjal ilmel viiemillist nepastaasi.
Müüja nägu lööb särama: „Just eile tuli partii!”
ning ulatab riiulilt sinu tiidsalt pakitud pruuni karbi.