Mustlane

Üks mustlane istus Toome peal.
„Tule siia, ma vaatan su kätt,
ma ennustan sulle, mis tulevik toob,
ma räägin ainult tõtt.“
Küll oli see üks ilus päev,
kui Toomel kõndisin.
„Ei taha ma sinu ennustust,
ei taha, et vaatad mu kätt.“
Kuid mustlane ruttas järele
kuldkettide kõlinal.
Ma kuulsin siidseeliku sahinat
ja kontsade klõbinat.
„Ära jookse, neiu, seisata nüüd,
ma tean sinu saatust niikuinii.“
Oli kuri ja ähvardav mustlase hääl
ja pilvedest pimenes suvepäev.
„Siin tuleb surm ja ahastus,
ja sõda, nälg ja viletsus.
Sa ise kaugele veel läed...
Ei enam iial Toomet näe.“
xxx
Küll oli see üks ilus päev,
kui Toomel kõndisin.
Sest neli aastakümmet läind,
ei mina enam Toomet näind.