Mitte üksi vabadusest

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäe nõlval
sa üksi seisataks
Ernst Enno

Kivi- ja kullerkupu ja inimese aeg,
võta üks ja viska teist.
Kes viskab esimese kivi? Üle jõe.
Sel kevadel Puiestee tänaval
ei praeta mind omas mahlas,
vaid keedetakse ööbikulaulus, Võllamäel.

Inimene pole millegi eest kaitstud. Eks teie tea.

Vabadussammal suus ja hammas merel. Särgiväel.
Nüüd, kui ma olen lõpuks oma eluga
mäele jõudnud,
Supilinnast,
kus puud akna tagant maha saeti
ja majad ümberringi põlesid,
nii ööl kui päeval,
tööl ja kodus,
puhkehetkel. Ja majas oli surnud mees. Ning
asjale heitis valgust pime juhus.
Igaks juhuks.

Sul on alati vastus valmis. Salmis.
Selleks puhuks.