Toomemäel on
kuldne mantel õlul,
vihmauttu hääbub sügisilm.
Silm ei peatu
täna värvivõlul –
ahastusest niiskeks tõmbub silm.
Lõppes unelm,
mida süda uskus.
Valus meenutada möödunut.
Miks küll katkes,
sügisudus kustus
kevadöine särav muinasjutt?