Õhtul tulles koolist koju
üle kauni Toomemäe
liugu laskmas lapsi näen.
Kõigil rutt ja rõõmus tuju.
Lõbu laialt, kilkeid, kära,
lapsed hulgakesi koos.
Mäest alla rõõmsas hoos,
mõne müts on kadund ära.
Lastel lehvimas on sallid,
koolikott on kelguks seal,
kükakili põlve peal,
veerevad kui lumepallid!
Unustasin hoopis enda,
leidsin äkki poolel mäel.
Koolikott kui imeväel
minuga koos alla lendab.
Ei saand mõtlemiseks mahti,
varsti sõidu lõpp mind tabas,
lumepiir meid äkki rabas –
suus ja silmis lund ja prahti!
Häbelikult tõusen seal,
lumist koolikotti pühin,
ennast lumest puhtaks nühin,
koju ruttama nüüd pean.
Asukoht teoses
lk 22
