Mina, vaene koolipoissi,
kurba kooliorjakene,
ikka pean kooli minema,
kooli poole astumaie.
Tulgu taevast laia lunda,
olgu hanged aia kõrgu,
lumi üle saapaääre.
Läbi paksusta porista,
libedast, liivata tänavast
lähen kiirelt kooli poole,
tipin Tähe tänavalle,
ligi lihakombinaati,
Ropka paksu pargi poole.
Seal mu kulla koolikene,
hariduse allikake,
õppimise õnnepaika.
Astun sisse kooli uksest,
põrkan põrguväravasse.
Seal on piinad seitset sorti,
seitset sorti, kümmet kanti.
Piinab üks ja piinab teine
keldrikorrusest korstnani.
Küll mind siina kütitakse,
korralikult kolgitakse,
põhjalikult puuritakse,
lõpuni läbi lapatakse.
Ei ma pääse põgenema,
päris pakku pagenema.
Asukoht teoses
lk 39–40
