Klassika

Elupuu on lahingutest lookas.
Kuid ja aastaid – ikka sama talv.
Emajõgi jäätub. Voolab veri.
Tühi kuid on mõne päeva salv.
Pole enam padruneid, ei teri.
Pole jõudu toita
ega tappa.
Ja mis loeb me tahe?
Kõigest lappab
lõppematut Anton Hansenit.

Kuidas küll ei siple sa, ei kisa,
ei sa ole muud kui kärbsesitt.

Klassika on armutu ja visa.
Teosest
lk 19