Kivisild

neid raskeid kette vist polegi
ja rautatud rehvide kaja
see sild mis kui on ja ei olegi
on seisnud siin ilmatu aja

on mustadest vihmadest õline
sääl taevas üks punane joon
mu nukrus on kindel ja põline
ja magus kui viin mida joon

mu hingest on rebitud ammugi
see lootus mis toetas mu valu
ning edasi kahtkümmet sammugi
ei saa ma kammitset jalu

ses kleepuvas joogis on lohutust
veel rohkem kui öö seda vajab
oo mustade pilvede tohutust
kui tuul neid edasi ajab

Teosest
lk 100
lk 48