Kevadtuultes

Alles jahe ja karge on kevadehingus;
pole soojust ta pilgus, pole kutset ta suul,
aga metsad ja meri on ootusest pingul,
lootusrikkalt ja ärevalt kohiseb tuul.

Täna Tähtvere mäele on kerkinud meri,
mere kohinat põlised pärnad on täis;
iga oksake ladvul on tuultele päri,
iga tuulehoog lainena üle neist käib.

Hingab sügavalt maa nagu ärgates unest,
valge katkeva vaiba heidab ta pealt.
Mõni kinguke mustendab, sulanud lumest,
suusajälgede mustrid on kustunud sealt.

Kevad – looduse noorus, on asunud teele,
tema sammude sahin puulatvades käib.
Ootusärevus erksaks ja rõõmsaks teeb meele,
taeva sügavas sinas ju lubadust näib.

Kuigi jahe ja karge on kevadehingus,
pole soojust ta pilgus, pole kutset ta suul,
aga metsad ja meri on ootusest pingul,
lootusrikkalt ja ärevalt kohiseb tuul.