Kaarlilinna õhtud III

Porise tänava kohal räsitud tuulelippe,
loikudes loojangupunast.
Kohal pärnade kroone ja veidrate tornide tippe
taeva pilvisest munast
koorub õhtu. Ta udusulised tiivad
liibuvad katustele.
Kas on need võlusaapad, mis elust läbi meid viivad
hällidest matustele?
Valgusetuvi on surnud öö kulliküüniste vahel,
laternaid süttib ja vilgub.
Armunuid liigub. Nad arvavad, julgem on kahel.
Hakke puuladvus ilgub.
Õhtust on söödud ja vaatamas põnevusfilmi
isad on peredega.
Kas nad ei tea, et ühe röövlinnu silmi
kardin ei nägemast sega?
Varitseb öö, ta rasked jõulised tiivad
rõhuvad katustele.
Kas on need võlusaapad, mis elust läbi meid viivad
hällidest matustele?
Teosest
lk. 30