Jalgsi. Katkend luuletusest

kui lähen mööda Turu tänavat kesklinnast eemale, jõuan lõpuks kahe ristuva teeni, mille alumine osa viib mööda jõekallast linnast välja, teine – ülemine – langeb Karlova kõrgendikule ehitatud puumajade vahelt alla, tõuseb siis uuesti üle sileda vee viivuks kaareks ja pihustub seejärel Annelinna südamikus. see sild on öösooja, suvise jalutuskäigu pikkune; autod enam ei sõida, sillapiiretest jäävad kuuvalguses selged varjud, kaldaveeres tumedad paadid, jõgemööda allapoole linn ise – kõik tuttavad paigad. Sõpruse sild, „Preimani purre“, nagu seda ehitamise järel Tartu linna täitevkomitee esimehe järgi olevat kutsutud, on justkui kogu lähedaloleva tööstusliku ja liikuva kontsentratsioon, tume rasvane joon, mille otstarbeks on olla Annelinna-koha üleminek Karlova-kohaks.

sillaalune ruum on sillapealse lahutamatu, paratamatu osa. selle alla sattumine on hoopis teistsugusesse, tihkemate ja tihedamate helide keskele, varjust ja lõhnadest rikastunud ruumi sisenemine. veepiiril paistab selgelt kätte sillatugede seismine vees, nende ulatumine teisele poole välja; autode rappuv ülesõit peakohal ning seljatagune möödavuhamine, möödauramine, kahte sõidusuunda eraldav hõredatest ribidest vaheosa. sild nagu avatud tunnel, kummaline kõhn kalaluu üle vee; silla all seisjad suure kala kõhus.

suvel ilmus Karlova poolsele tugisambale ühe tänavakunstniku töö, mis kujutas tühja raamiga (või peegliga – miskipärast meenutas see raam esimesel kohtumisel siiski just seljaga vaataja poole pööratud peeglit) seisvat inimest. hubase puidust Karlova ja Annelinna magalate piiril muutub identiteet raskestimääratletavaks, ebapüsivaks. /---/
sillaalused tõmbavad tänavakunsti ligi.

Teosest
lk 41–43
lk 50–51