Tunnistan ausalt:
vahel käin ma tõesti
palaval suvel Kroonuaia tänaval botaanikaaia müüri taga
nuusutamas.
Ühe sõõrmega kummalisi lõhnu, äratusi,
avausi meeletusile.
Teisega vinguvaid gaase kuningate, keisrite, imperaatorite
ja vanade bolševike
katkematult mööda kimavast
öko-õnnetusest.
Jeeriku pasunad ja ingli trompetid.
Pää õitseb põõsastes
ja jalad vetruvad
ürgoru jääaegses kõntsas.
Vaated sumbuvad.
Ei mahu mu ahta koorukese sisse spiraaljad galaktikad.
(Elliptilised ehk veel suure hädaga.)
Vaadete sulgumise ajastu on käes Tartus, aga mujalgi.
Ärge seda unustage, sest siin on maa-ema naba.
Ja mis oleks maa ilma nabata,
nööri ja rõngata?
Paljas kõht.
Asukoht teoses
