Ennäe inimest...

Ennäe inimest, imelist,
kes kõnnib oma surmaga käsikäes
kolmveerand sajandit jutti,
ise luulest ja teoloogiast viimseni rase.
Ta (Uku Masing) paneb käsitsi kirja:
hoian surinukrust pihudel kui õuna.
See on mädanev õun, roiskumise maailm,
mis aina tema pilgus püsib.
Lõpnud loomad, närtsinud lilled,
rebenenud tiibadega liblikad,
naiserinnadki surivalged.
Totrad kõlvatud inimesed, ussiroog.
Inimkond pole oma olemist väärt, ei ole tast kasu.

Ikka põrkub teadmise aja taipamise vägi
vastu nõmeduse pimedust.
Eks Koguja ütle, et kus on palju tarkust,
seal on palju meelehärmi,
ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.

Loomine keeb temas nagu Rooma purskkaev,
mis ööselgi ei puhka,
priisates kord säravaid kord halle piisku
igas suunas ühteviisi.
Tuhandeid lehekülgi kirjutama kihutab
pimedusest pikkamisi hiiliv haud.
Iiobi kannatused kahvatavad
sellesinatse inimese hingevalu ees
inimkonna saatuse pärast.
Tahtmine Buddhaks saada on ülbuse alandlikkus.

Üks tema kodu oli Tartus ja teine Magellani Pilves,
nüüd vist ainult seal
– kui ta juba taastulnud pole,
et põhjatu põhja siiski taibata.
Teosest