Ehmund kajaka kiljatav kisa,
üksik vees võppuv tähekild
nagu leinaja laugel pisar
saadab mustaval veepinnal mind.
Üksi pimedas kaldal ma roidan,
jalad rasked ja silmad maas.
Ja ma tunnen – ma enam ei loida
ja vist ealeski loitma ei saa.
Liiga palju on raisatud aega,
liiga vähe on jäänud veel...
Võin ju enese üle naerda,
sellest naerust ent mõru on meel.
Võin vaid kallastel uidata üksi,
loiult vahtida raagus puid.
Mööda Emajõge kui Styxi
ujub pärivoolu must luik.
Kuulan ehmunud kajaka hõikeid
ja ei tea, olen rumal või tark.
Pole Styxi ja pole ka luike –
ulbib Emajõel sinikael-part.
Asukoht teoses
lk 30
