Käärid. Korraga tajusid Kätlini...

Korraga tajusid Kätlini ähmased silmad ja tuulekeerisest sumisevad kõrvad, et Tigutorn nagu hakanuks võnkuma, kuni prantsatas Ahhaa keskusele, et saada ehituskunsti ühishauaks.
Sillad varisesid kobrutavatesse jõevoogudesse, sillakaared said aga marutuule tiibade alla ja paiskusid maailmaruumi avarustesse.

Toomemägi nihkus paigast, mattes enda alla alma materi iidsed rajatised.
Raekoja kella seierid hakkasid ses mäsus liikuma tagasi, nagu lugedes minuteid, mis olid jäänud millegi senikuulmatu, seninägematu, senitundmatu, seniuskumatu hukatuseni. Siis lämmatas Raekoda ise enda alla „Suudlevate tudengite“ häbituse ja häbigi sai otsa...

Kogu Annelinn oleks otsekui hiiglaslikust segistist läbi tõmmatud ja pisiosakestena laiali loobitud nagu väetiseks viljatule maale.

Lõpuks jõudsid hiidlained pärale igast ilmakaarest ning neelasid nagu muuseas alla kõik, mis kuidagi veel püsima oli jäänud... Alles siis vaibus nimetu stiihia hoog, kui kõik olnu oli olematuks saanud või peitunud sinna, kust tagasiteed pole.

Teosest
lk 167–168