Pasjanss. Ühel pärastlõunal tuli...

Ühel pärastlõunal tuli Evelin koos tüdrukutega loengust ja nad jalutasid aeglaselt mööda tänavaid. Vähe oli neil jäänud veel aega koos olla. Umbes poole aasta pärast saab läbi kõige õnnelikum periood nende elus. Koolis käies ei taipa kahjuks keegi, et õppimine on tore ja rikastav ajajärk. Ei saada aru ka sellest, et siis pole veel muresid. Ei tulda isegi selle peale, et kunagi neid üldse tulla võib. Õppimise ajal ollakse lihtsalt noored ja noored on ka need, kellega kokku puututakse. Nad mõtlevad kõik ühtemoodi ja teisiti arvamiseks pole mingit vajadust. Ülikooli viimastel kursustel aga hakatakse taipama, et kusagil ei oota kedagi pudrumäed ega piimajõed. Need, kes neid väga igatsevad, peavad nad endale ise looma. Loota pole siis enam kellegi peale. Kool viskab meid ellu, seal oleme üksi. Relvaks soovid, laskemoonaks tahtekindlus. Erapooletuid sekundante pole kusagilt võtta, vaenlasi tuleb ikka ette.

Tüdrukud, kes tulid loengust, sellele ei mõelnud. Neile olid armsaks saanud need munakividest teed, mida mööda nii ebamugav astuda oli, nagu ka selle linna kõik omadused, tema nägu ja rütm. Selles linnas olid nad ennast poolsurnuks vihastanud ja ka hingetuks naernud. Siin olid nad teinud oma esimesi väikeseid iseseisvaid vallatusi, läbi mille oli see linn nendesse tulnud ja nad lugesid endid õigustatult selle linna osaks.

Teosest
lk 69–70