Valge krae. Avalik öömaja, maksuta...

Avalik öömaja, maksuta või kümnesendine, ei näita nii alasti ja halastamatult inimliku närususe ja viletsuse sügavikke kui vaeste inimeste pank, pandimaja. Pättide asüülis teatakse, mis ollakse – nimelt pätid. Vahekorrad eluga ja saatusega, olgu halvad, on vähemalt selged.

Pantida laulatussõrmus, paar voodilina, et paariks päevaks peletada nälga. Pantida kuub, et pääseda õhtuks ostma pudelit viina.

Apteegid lõhnavad kseroformi, head koloniaalkauplused kohvi ja kaneeli, pandimaja naftaliini. Apteekides lõhnab haigetubasid, koloniaalkauplustes sünnipäevi, pandimajas lõhnab vaesust ja saunaskäimatust.

Hindaja kiire pilk mingisugusele tekikesele, mingile väljaõmblusega linakesele, masinlik hääl nagu roboti kõnetorust: kolm krooni. Müntide kõlin kassade raudtaldrikuil. Kortsunud paberraha taskusse, turukorvi. Raha kuulub rahakotti!