Üleõlapilguheit. Tartus otsustasime peatuda...

Tartus otsustasime peatuda mõned päevad.
/---/
Väljusime hotellist juba üsna vara. Oli tegu küll novembriga – hullukuuga, kuid ilm meenutas pigem oktoobrikuu sumedat lõppu. Malbe, isegi päikeseline hommik soosis meid. Arvasime, et vaevalt me nii vara kedagi oma tuttavaist kohtame, kuid jalutuskäik värskes õhus, pealegi linnas, mis meile kummalegi ülearu tuttav polnud, oli meeldiv ikkagi.
/---/
Teadsin maja, kus Sass Suuman elas, ja eks tema akende alt me mööda jalutasimegi.. Ja, ennäe, üks tuttava moega mees rinnutab aknalaual – maalikunstnik ja luuletajahärra ise..
/---/
Mäletan, et tema korterisse polnud nii lihtne minna – sinna pääsemiseks tuli läbida mingi pesuköök või duširuum.

Sassi korter oli askeetlik. Vaid maalimistarbed ning lauake pluss mingi diivan. Hulk lõpetatud pilte. Mõned tühjad pudelid.
/---/
Tõsisel kunstijüngril ei jäänudki argieluks aega – töö ja töö ning vahel lõõgastuseks pidutsemine.
/---/
Üks imetore päev oli see Tartu-päev ja need esimesed abielumehetunded samuti. Õhtul toimuski siis see kolme ülikooli tudengite lõbus kohtumisõhtu.
/---/
Need ülikoolidevahelised ühisüritused olid toredad. Praegu neid – ma ei tea isegi, miks – vist ei peeta.
Teosest
lk 373–374