Olen kuulnud, et muu mõnusa seas, mida Supilinn eheda elukeskkonnana pakub, on väga oluline osa vaatel, mis aknast avaneb. Mitte ühtegi teise linnaossa ei paista kätte ära neli kirikutorni. On ütlemata ülev tunne, kui loojuva päikese kiirtes punetav vaskne tornikiiver silma ja palvusele kutsuv kell kõrva paitab. Mõnele õnnelikule paistab tuppa ära lausa kolm kirikut: Jaani, Uspenski ning katoliku kirik. Mõnele Peetri ja Jaani kirik. Mõnele lisaks eelpoolnimetatuile veel ka Supilinna enda kiriku – õlletehase – torn. Meie koduaknasse küll vaid katoliku kirik, aga olen rahul sellegagi, sest pimedatel talveöödel heiastavad pilved tema peegeldust vahel isegi kahekordselt. Õhtuti kell 6 kutsub kirikukell missale ja pühapäeviti tekitab pühapäevatunnet.
Vaatan siin praegu lõunapoolsest aknast välja ja igatsen taga varakevadist habrast ilu. Veel ei ole hall-beež-pruun agul rüütanud end õrnrohelisse pitsi. Veel mitte, aga kui ilma peab, siis nädala pärast kindlasti peidab mahe rohelus luitunud majad ja laigulised katused ning tolmused teed saavad värskema ilmega perved. Ja Supilinn saab minu meelest aasta kauneima palge, just nimelt varakevadel, kui mäelt alla orgu vaadates kumavad majad ja aiad kui läbi loori.
Asukoht teoses
lk 252
