Tund enne igavikku. Kirjandusmuuseumi esindaja näiteks...

Kirjandusmuuseumi esindaja näiteks rääkis loo sellest, kuidas Moorits muuseumi fondid lutikate invasioonist päästis. Ta oli muuseumi traditsioonilisel aastakonverentsil istunud esimeses reas, tema kõrval boheemlik vanapoiss Villem Roobas – veel üks legendaarne tartlane, kunagine karskustegelane, entsüklopeediliste teadmistega slaavi ja soome-ugri keelte asjatundja, Mooritsaga võrdselt kõrgesse ikka jõudnud. Esimeses reas istusid nad sellepärast, et mõlema kuulmine oli olnud juba kehvapoolne. Muuseumitöötaja istunud nende selja taga, kui ta äkki keset kellegi ettekannet märganud, kuidas Roobase närtsinud kuuekrae ja võidunud särgikaeluse vahelt otsis teed vabadusse üpris rammus lutikas – nomen est omen, endast just eriti mitte hooliva teeneka filoloogi rõivad olid tõepoolest igapidi trööbatud. Milline katastroof, kui see olend seab end sisse käsikirjade fondi, oli tema siis vastutustundliku ametnikuna mõelnud. Ähmis erakordse olukorra tekkimise pärast, ei osanud ta muud teha, kui koputada Roobase õpetlasest naabri õlale ja suunata tema pilk soovimatule külalisele Roobase kraesiilul. Moorits olevat seepeale teadavõtvalt muigutanud oma insuldist pisut kõverdunud suud, tõusnud toolilt ja palunud auditooriumi ees vabadust, sest nemad – ta rõhutas paatoslikult „nemad Roobasega“ - olevat piisavalt oma vaimu harinud, nüüd vajavat seda ka nende füüsis. Ergo, nad lahkuvad sellest vaimutemplist otse sauna. Kuulajad olevat muidugi segadusse sattunud. Ainus, kes olevat süüdimatut rahu säilitades Mooritsale järgnenud, oli Roobas, õnnis naeratus mitmepäevase habemetüükaga näos. „Tööõnnetus, seltsimehed, jätkame istungit,“ oli siis muuseumitöötaja oma kommentaariga sündmuse lukku löönud.
Teosest