Päästekangelane. Härra Mõrd ilmus...

Härra Mõrd ilmus peaaegu iga hommikul puiestikku jalutama ja enamasti ikka samal ajal, kui lapsetüdrukud kärutasid ja kõnnitasid oma riiakaid hoolealuseid liivakastidesse mängima. Need aeg-ajalt kohaletilkuvad vankrid olid nagu elavaks baromeetriks, sest mida rohkem vooris neid sinna liivakastide juurde kokku, seda soojem, ilusam ja päikesepaistelisem tuli päev. Või kui nad sealt lahkusid rutates, ülepeakaela, siis nad nagu tõelised baromeetrid kunagi ennustasid äikest alles siis, kui sinine pilv juba oli kihutanud oma ääre silmapiirilt kõrgele ja tümistas ähvardavalt lahingutrummi. /---/

Ühel udusel hommikul kõndis Mõrd jõe kaldal, linn oli veel vait ja vaga, harva mürises eemalt mäest alla mõni varajane piimavanker. Ülal lõhmuse ladvas võttis hakk juba hommikueineks väikese halli lepalinnu, ja asjata viskas Mõrd oma kepi hirmutamiseks üles puulatva: hakk lohises sealt minema ühes oma saagiga prefektuuri tõrvatud katusele, mis helkis sinisena puude vahel nagu tükk järve; tõepoolest nagu tükk järve, ja nii tõetruu, et Mõrd kuulis pinnal isegi mõlade solinat.
Teosest
lk 302–303