Kord, kui sattusin jälle Tartusse, käisin läbi Tähe tänavalt, oma esimesest kodust.
Ma polnud siin lapsepõlvest saati käinud ja 75. maja hoovi keerates hakkasin millegipärast närveerima. Õu, väravad, keldriluuk ja kuurideread olid meeles palju suuremana. Sisehoovis astusin üle väikese puuvärava, mis oli kunagi rinnuni olnud, ja tegin tiiru aia poolel, pesuköögi taga. Kõik oli enam-vähem samasugune, ainult õuna- ja kirsipuud olid kadunud ning kogu üldilme seetõttu lagedam. Ka tagaaia lehtlat polnud. Hoovipealses, väikese verandaga majakeses, mis meenutas oma punase kivikatuse ja ripakil aknaluukidega Pipi Segasumma suvilat, ei elanud keegi. Aknad olid kaetud ämblikuvõrkudega. Trepikotta sisenedes lõi ninna täpselt sama vana puumaja koridorilõhn mis kunagi.
Läksin mööda puutreppi meie kaheksanda korteri ukse taha ja kuulasin hinge kinni pidades, kas keegi on kodus. Oli vaikus, aga koputada niikuinii poleks söandanud.
Väljusin majast ja läksin mööda Tähe tänavat linna poole tagasi. Kunagisest Kasekese poest ja restoranist möödudes keerasin alla paremale, et üle vaadata ka Pargi tänava saun, kus kunagi vanaemaga käisime. Paistis, et see oli tegevuse lõpetanud või remondis.
Asukoht teoses
lk 205
