Tartu kaks lagendikku. Tartu abstraktsed lagedad...

Tartu abstraktsed lagedad väljakud sisaldasid kõike seda, mida neile hiljem ehitati ja ehitatakse tulevikus. Sisaldasid potentsiaalsuses hruštšovkasid, füüsikahoonet, Ahhaa-keskust, jõeäärseid Kalevipoja, Lutsu ja Treffneri skulptuure, Pirogovi büsti ja selle ümber istuvaid tudengeid, skinheade ja pudelikorjajaid. Sisaldasid ka totalitaarseid suurvorme, mis oleksid aktualiseerunud, kui Kolmas Reich oleks sõja võitnud või kui linnaarhitekt Matteus poleks ära hoidnud linnapildi staliniseerimist. Sisaldasid põhjamaiselt karget ja modernistlikku „madaltihedat asustust“, mis oleks Tartu tasapisi täitnud, kui Eesti oleks mingi ime läbi pärast sõda iseseisvuse taastanud. Sisaldasid ka arhitektuurikonkurssidel osalenud töid, mis ei võitnud, ning tulevikuhooneid, mida meil on targem mitte ette kujutada. Kuid need väljakud peitsid endas muidugi ka kõiki neid maju, mis sõjas põlesid ja pärast lammutati – maju, mis oleksid jäänud püsima, kui sõda poleks Tartust ja Eestist üle käinud.
/---/
Ma ei tõtta neid lagendikke täielikult hukka mõistma, kuid paljudes halbades asjades Tartus on tunda abstraktsete lagendike haaret. Võibolla see Tartu paljuräägitud konnatiiklus, korporatiivne kambavaim ja vohav väikekodanlikkus on lagendike teene. Mõnikord on Tartus olles tunne, et ta ei lase sind lahti. „Tappev Tartu“. Ehk on need abstraktsed lagendikud, mis sind siin vahel mõrvarlikult lämmatavad. Ma kõnnin Tartus ringi, vaatan Kohtumaja, vaatan ülikooli uusarendusi Maarjamõisa väljal, vaatan uut SEB-panga kontorihoonet Vanemuise ja Ülikooli nurgal, vaatan uute ühekorruseliste eramute – täiuslike risttahukate – põldu Kivilinna poe ja Hiinalinna juures, ja tunnetan nende kõigi taga abstraktsete lagendike jäika survet.
/---/
Luht on vaikselt hiilinud üle kogu linna. Luha tuuli on tunda Supilinnas, Karlova kitsastel tänavatel ja sopilistel pööningutel, Ülejõe linnaosa lagunenud sõjaeelsel tänavasillutisel, Toome nõlvadel ja Raadi lennuväljal, Hiinalinna lugematute garaažide vahel, mis vohavad nagu labürint – aga hoopis teistmoodi labürint kui abstraktsete väljakute oma. Luhta on tunda Kesklinna kooli uue juurdeehitise ümber, mille lummavale vabaõhuklassile viib Laialt tänavalt salapäraselt kütkestav jalgtee (kuigi abstraktsete väljakute käsilased on sinna klassi paigaldanud turvakaamerad, et luha omad seal jumala eest võimust ei võtaks). Luhta on kummalisel kombel tunda isegi tigutorni ja Ahhaa-keskuse lähistel. Luhaline tõotab tulla ka uus Loodusmaja Lille tänaval, kuigi makettide ja 3D-projektsioonide põhjal ei saa selles siiski veel kindel olla. Luhalisus pole otseselt visualiseeritav, kuuldav, kombatav. Mõned sillad on luhalised – näiteks Turusild ja Sõpruse sild. Kahjuks on praeguseks kadunud kunagine pontoonsild Kroonuaia tänava otsas, mis oli kõigist sildadest kõige luhalisem. Ma ei tea, kuidas teie, aga praegusel Kroonuaia sillal ma luhta eriti ei taju.

Teosest
lk 202–206