Päike tules. Kulusegune hõre muru...

Kulusegune hõre muru kahises jalgade all, suurte harvade puude vahel oli hämarus tihkem kui tänaval. Paarkümmend meetrit kõnniteest eemal avastas Ahto laste liivakasti juures kaks pinki ja istus. Tema pea kohal rippus laia haruneva varjuna selja taha jääva puu oks. Ahto vaatas üles ja püüdis puu liiki ära aimata, aga ei saanud aru. Kui palju ma olen siin võimlemistundides jooksnud ja vutti mänginud ning hiljem jalutamas käinud, mõtles ta, aga näe, seda puud ei mäleta. Ja ega ma peale aialillede vist rohkem ära ei tunneks kui võilille, kullerkupu, meelespea... Siiski, karikakra ja rukkilille paneksin samuti paika. Ning muidugi ülase ja sinilille. Ta kõverdas sõrmi. Ka maikellukese. Kui natuke mõelda, saaks kümme kindlasti täis, polegi kõige hullem. Kah lohutus linnapoisi jaoks.
Teosest
lk 172