Tartu kiirabijaam oli end sisse seadnud vanas eramajas. Maja polnud ammu remonti näinud. Kriimulised uksed logisesid hingedel ning sulgusid halvasti, toppimata pragunenud klaasidega akendest valgus sisse jäist õhku ning vaatamata pidevalt köetavale ahjule valitses siin alati jahedus. Külma üle nuriseti sageli, aga peaarst doktor Martin summutas selle alati ühe ja sama põhjendusega. Jah, oli külm, aga siin polnud ju mingi puhkekodu ning liiniarsti õige koht oli hoopis autojuhi kõrval kiirabiautos. Siia tuldi tegema tööd, mitte sirutama end diivaninurgal ning kruttima raadiot. Polnudki aega raadiot kruttida, kiirabiautode vähesus ning korduvad gripipuhangud andsid tööd tihti hommikuni. Seepärast oligi lisa-raudahi sisse ehitatud ainult dispetšeri tuppa. Et see töö nõudis lauda ja tooli, tuli tunnistada ka doktor Martinil, kes lasi tõsta omagi töölaua ning tooli sinnasamasse kõrvale. Sellega suudeti doktor Martini arvates lahendada kaks olulist asja – hoida kokku nappi kütet ning pidada silma all kogu kiirabijaama väike vilgas majapidamine. Kokkuhoitud küttega olid peaarstil omad plaanid. See rändas kiirabijaama hoovi vahel sissesõitvale veoautole ning kadus seejärel teadmata suunas. Kuid peaarstil oli siingi uudishimulikule vastus varmalt valmis – eks vajanud ju linna teisedki meditsiiniasutused hädasti kütet. Ja lõpuks, tõele au andes polnud peaarst päriselt unustanud liiniarste ning autoijuhtegi, neile muretseti lambanahksed poolkasukad ning vildid. Kasukad, kuigi lohakalt tehtud, olid avarad ja isegi üsna uued. Määratud algselt mingile sõjaväeosale, hõõruti neid usinalt läikima kiirabiautode istmeil. Soe oli neis igatpidi, ei pruukinudki kohmetunud sõrmedega sulgeda kõiki nööpe ning käsi taskusse pistes polnud kindaidki tarvis. Arstid oleks kandnud neid poolkasukaid heameelega väljaspool kiirabijaamagi, kuid väljaviimist keelas doktor Martini käsk rangelt – paar kasukat olid sel viisil läinudki kaduma.
Asukoht teoses
lk 63
