Mattias ja Kristiina. Kord pimedal augustiööl…

Kord pimedal augustiööl oli ta jalutanud ühe naisega Supilinna kitsastel tänavatel, ja äkki tahtis naine õlut ja ütles, et nüüd öösel on õllevabrik ainus koht, kust seda võiks saada. Peagi jõudsid nad suure punase telliskivihoone ette, mille seintel tuule käes liikusid vahtraokste hiiglavarjud. Kõik aknad olid pimedad, kuid maja sügavuses töötasid masinad, oli tunda, kuidas maa jalgade all väriseb, võis kujutleda, kuidas õlu torudes pulseerib ja vaadiseinu rõhub.

Teosest
lk 130–131