Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi. Lõppude lõpuks oli...

Lõppude lõpuks oli see vaid üks põhjamaa pisilinn, endasse suletud ja suurtest muredest vabastatud, ja inimesed ei pruukinud otsustada asjade üle, millest nad ei teadnud, et nad nende üle otsustada võivad. Halli taeva all venisid autod, inimesed käisid tööl ja poodides ja tülitsesid ja leppisid jälle ära ja õhtuti vaatasid televiisorit, mida nad ei osanud kinost eristada, sest isegi kõik autentsed reportaažid tähtsatest päevasündmustest ja suurtest sõdadest olid täpselt samuti lavastatud nagu tähtsaid sündmusi ja suuri sõdu kujutavad mängufilmid.
/---/
See oli minu linn ja ma ei sallinud teda, aga mul polnud valida ühtki teist linna. Ja kõik olid selle linnaga ja oma eluga rahul nagu mina, aga kõikidel nagu minulgi tuli mõnikord pähe mõtteid ja pilte muutustest ja paremast elust ja uutest taotlustest ja teisest tööst ja uuest armastusest ja meeldivamast kliimast ja viirastustest ja lennust teistele taevakehadele ja surmast ja jumalast ja valgusest ja sõjast ja rahust. Tol korral võtsin väga tõsiselt paralleeli mesilastaruga – teatavasti on mesilaspere suur mõtlev süsteem, nagu suur aju, mille rakud on üksikmesilased (teataval määral lihtsustatud võrdlus muidugi), ja ma olin kindel, et linn kui tervik mõtleb oma mõtteid, mis tema elanikele eraldi jäävad tabamatuteks.
Teosest
lk 114–115