„Siis selline ongi see vana kuulus Tartu Ülikooli peahoone,“ mõtlesin endamisi.
Klassitsistlikus stiilis, võrdlemisi lihtne, kuid siiski aukartustäratav kolmekordne kuue sambaga hoone. Kollane värv andis hoonele rõõmsa ilme. Peahoone esine oli umbes poolteist meetrit kõrgem kui tänav ja piiratud maakivist raiutud postidest ja jämedast raudketist aiaga. Vastas, üle tänava olid kolmekorruselised kivihooned, enamasti samuti klassitsistlikus stiilis.
Sisenesime peahoonesse. Fuajees ja sellest mõlemale poole hargnevas koridoris võttis meid vastu õhk, mis oli segatud ajaloost, raamatutest ja loengutest.
Aula asus teisel korrusel ja sinna pääses fuajeest kaheharulist kivitreppi mööda. Aula oli samuti klassitsistlikus stiilis, kusjuures erilise väärikuse andsid sellele rõdualused poleeritud valged sambad. TPI aulaga võrreldes oli ülikooli aula veidi väiksem, kuid kahtlemata auväärsem.
/---/
Suundusime Kadarikuga Tartu esindusrestorani „Ateen“ lõunastama. See asus üsna ülikooli peahoone lähedal.
/---/
Tellisime Kadarikuga endile karbonaadi, mis pidi „Ateenis“ laitmatu olema, nagu Ott ütles, ja pudeli õlut.
Asukoht teoses
lk 144–145
