Viis arvustust. Ei märkagi, kuidas...

Ei märkagi, kuidas öö on kulunud ja „Ladina köök” algusest lõpuni loetud. Hommik koidab, ja mööda Tartu munakiviseid tänavaid põrisevad suvistepüha kasekoormad kesklinna poole. Raamat langeb käest. On nii palju ühist sel teosel nende tänavate, vankripõrina ja noorte kaskedega. Aga veel ka su endaga, kelle noorus niisama on seotud nende tänavate põrinaga.

Sajandi algus. Alamuse Andres – alias Oskar Luts Palamuselt – liigub esialgu veel „kuldsete lehtede all” – käib Riia mäe jalal asuvas Tartu reaalkoolis. Aga siis jääb ta matemaatikaga ikka rohkem ja rohkem jänni. Pole midagi parata, see mehehakatis pole määratud reaalsete teadmiste ja praktilise elukutse jaoks, millesse juhatab ju reaalkool. Ta lahkub – ja astub veelgi reaalsemate elementide valdkonda – apteekriõpilaseks. Kõigile tuntud Hirschfeldti apteek Kivisilla otsa juures. Ja sealseist „ladina köögi” kogemusist vestabki siis Alamuse Andres ses mälestuste kogus.
Teosest