Poeet ja idioot. Ja Ormusson tõusis...

Ja Ormusson tõusis, et minna vaatama akna juurde. Kui ta tuikudes keset tuba oli jõudnud, nägi ta aknast vihisevat mööda mingeid valgeid diagonaalseid jooni. Ja samal ajal kuulis ta katusel ning akendel mingit rütmilist rabinat, mis oli nii tihe, et tundus kohinana: väljas sadas erilise hooga rahet. Suured raheterad hüplesid vastu telegraafitraate, poste, aknaluuke, langesid kekseldes maha nagu valged herned.

Tänav oli tühi, iga eluline oli pugenud oma urkasse. Ainult nurgal seisis voorimehe vanker, mille ülestõmmatud kummi nüpeldasid raheterad. Hobune norutas nukralt, pea paksude põlvekeermeteni longus, kõrvad ripakil. Kummi ääre alt paistsid voorimehe saapalohmakad. See pilt oli elutu nagu natüürmort.
Teosest
lk 134