Noorusmälestused. Ja siis jälle...

Ja siis jälle see Tartu suvine igavus! Tulikuumad päevad argiaskelduste ja sõjateadetega, mis aga kõigest oma põrutavusest hoolimata paistsid ometi nii kaugetena. Omapead kirjutamist võimaldas ainult öine jahedus. Kuid siis hakkasid varsti jälle tulikahjukellad paukuma. Sest see linn põles tollal lakkamata, kord siit, kord sealt. Näis, nagu poleks nende puulobudikkude omanikud tunnudki muud rikastumise teed... Tuli öösel lihtsalt istuda ja oodata, kunas ja kus see algab; aga et tingimata algab, see oli kindel. Ootasin seda kord isegi Toomel jalutades – ja jõudsingi ära oodata!
Teosest