Temaga olen kohtunud ainult ühe korra, aga see on jäänud eluks ajaks meelde.
See oli Tartus Väikese Kaare nurga peal kohvikus. Tema seisis seal leti juures, ma tulin sisse ja võtsin pudeli õlut. Ta ütles mulle: „Näe, sa tulid ka minunimelisse kohvikusse!“
Ütlesin, et ma tahtsin oma ihusilmaga näha sind, kallis inimene. Siis ta ütles: „Noh, siis sa oled siin ilmas võrdlemisi vähe näinud...“
Rääkisin talle, et mulle meeldis väga see krutski, mida ta peaparanduse saamiseks tegi: laskis nööri otsas tühja pudeli all tänaval seisva sõber Simmi kätte ja too kallas selle snabilivopskit täis. Ja pudeli peitis toas Koidula tühja rinnakuju sisse! Naine vaatab – pudelit ei kuskil, aga mees on ju selgelt võtnud... Naine oli tal karm, ei kannatanud joomist.
Luts muheles selle jutu peale ise ka mõnusalt. Ta oli pealtnäha väga rahulik. Sinatas mind ja mina teda siis muidugi ka. Ta ei tundnud küll mind, ma tegin ennast tuttavaks, et ma olen see ja see.
Ta oli hea jutuvestja. Jutu sees ta küll nalja ei teinud, rääkis niisama sõbralikku muhedat juttu.
Sellest ühest korrast mulle piisas täielikult, mulle jäi Lutsust väga sümpaatne mulje. Ma ei oska tema kohta midagi halvasti ütelda.
Asukoht teoses
