Peeter Esimene. 2. raamat. Vaevalt ilmus päike...

Vaevalt ilmus päike nähtavale metsa tagant, valgustusid kehvad katused loodepoolsel müüril, eraldusid Vene värava kivised sakid sooudu kohal ja hakkasid linnas ahjude suitsud hommikuses vaikuses sinetama, kui kuuskümmend piiramiskahurit ja rasket müüsrit panid maa ning taeva vappuma, kahepuudased kuulid, sütikpommid lendasid vuhisedes üle soo. Hakkasid mürisema suurtükid jõe taga. Püssirohusuitsu katte all jooksid Ivan Židoki polgu grenaderid haokubudega sood sillutama. /---/

Oli näha, kuidas kuulid tabasid, müürihambad langesid, katus müüril suitsema ja leegitsema hakkas, kuidas linnas pommidest süüdatud majad süttisid. Teravatipulistes kirikutornides hakkasid kellad paukuma. Hallides lühikeste hõlmadega mundrites rootsi sõdurid jooksid väravaist välja – hakkasid plahvatuste eest kõrvale sööstes vahevalle kaevama, tassisid palke, vaate, kotte… Ometi jäid väravatorn ja müür kuni päeva lõpuni püsti. Peeter Aleksejevitš käskis patareid lähemale nihutada.

Kuus päeva vältas tulemäng. Ivan Židoki grenaderid sillutasid põlvini, vööni rabas seistes õõtsuvat pinda, varjates end vaenlase pommide ja kuulide eest liikuvate fašiinide – mullakorvidega. Tapetud uppusid siiasamasse, haavatuid kanti õlgadel välja. Rootslased mõistsid ähvardavat ohtu, vedasid osa suurtükke teistest tornidest siia ja suurendasid iga päevaga tuld. Linn peitus suitsusse. Läbi lendavate püssirohusuitsu pilvede põletas punane päike.
Teosest