Arhiiv üllatas mind kõige rohkem oma lihtsuse ja väiksusega. See tähendab, arhiiv ise, kus hoitakse ürikute originaale, on kahtlemata päris suur, sest tegemist on siiski üsna imposantse majaga (neli korrust), kuid see tuba, mis mahutas endasse kapid mikrofilmidega (mis omakorda sisaldasid kõiki kiriku- ja revisjoniraamatuid, ühesõnaga kõiki nimekirju, n.-ö. algusest peale) ja kus neid ühtlasi vastavate aparaatide taga uurida (consulter) sai, oli umbes nagu üks perekonna elu- või söögituba.