Mängumees. Jumal hoia, kas...

Jumal hoia, kas siis Tartus vähe söögikohti oli? Ülikooliski juba kolm tükki – peahoone keldris „Sophokles“, keeltemajas all söökla ja üleval peenemat sorti kohvik, kus võeti samuti Ärni talonge vastu. Edasi kaks sammu ja iseteenindav kohvik-söökla „Tempo“. Üle tee „Volga“, väga viisakas restoran. Järgmine alternatiiv – keskastme juhtide poolt armastatud kõrts „Tarvas“, samuti südalinnas. Või veidike kaugemal – restoran-söökla „Kaseke“, töölisklassi lemmik. Ei meeldi ka see, palun väga – Emajõe teiselt kaldalt vaatab vastu luksuslik varietee „Kaunas“, kuhu polnud küll lihtne sisse saada, aga ikka sai. Pluss hulgaliselt muid, demokraatlikke asutusi. Pontśikubaar Raekoja platsil. „Humala“ õlletare. Jaamakõrts raudtee erivarustamisega (seljanka!). Legendaarne ilma sildita Werneri kohvik, kus verejanulised dotsendid eluaegsete vanemõpetajatega malet lõid. Otse Raekoja platsi kõrval „Säde“, nõksuke madalama IQ-ga papide lemmiklokaal, kus ka lipsriides Ärni armastas käia kohvi kõrvale konjakit libistamas. Ja lõpuks, kui ei viitsinud ühikast alla linna laskuda: ole lahke, EPA võimlast suts edasi – igati soliidne ettekandjatega söökla „Edu“, ainult vaata, et sa arvega tõmmata ei saa.
/---/
„Mis te Võidu baarist arvate?“ haaras Merekamoor initsiatiivi enda kätte.
Kas või! Suur kolmeosaline toitlustuskompleks piimasaali, iseteenindava söökla ja vägagi tasemel pukibaariga. Juba sööjate selja taga ootav inimeste rivi – kõigil mantlid viisakalt käsivarrel – näitas, et saadaval olid nii napsud kui ka peenemad praed, mis vääris seismise vaeva. Aga kui passida ei viitsinud või kuhugi näiteks kiire oli, eks võta siis üle koridori sööklasappa. Seal käis asi konveierit mööda, ei jõudnud veel kaks korda neelatadagi kui juba soe rassolnik või hernesupp kandiku peal valmis ja paar taisemat lihatükki leidus guljaśisousti sees alati. Kartulidki kõlbasid enamalt jaolt süüa, mõni üksik oli läbilõhki sinine. Või mis sel hakklihakastmelgi viga oleks? Koos marineeritud peedi või rõika või kaalika toorsalatiga veel eriti. Tühi kõht on ju kõige parem kokk, nagu õpetaja T. alati ütles. „Võidu“ sööklat ei põlanud teinekord pärast trenni ära isegi Metsar, kes rääkis paltusest ja tegi õlleklaasi serva soolaga kokku. Aga mingi poole tunni või nõksu kauema pärast pääsesid tavaliselt juba ka ise puki otsa ja siis võisid heal juhul koguni kooreklopsiga arvestada. Hakkbiifsteek härjasilmaga või karbonaad ahjukartuli ja hapukapsaga oli garanteeritud. Paneeritud saiakihi alla oli küll hea pekki ära peita, aga mingi osa kõlbas raudselt süüa. Ja magustoit! Kohupiim keedisega. Või vahukoor kisselliga. Mmmm! Teinekord koguni karamellkissell. Mis sa hing veel oskad tahta!

Teosest