Henningi platsil peeti hobuselaatu, mistõttu siinset paika nimetati ka hobuseturuks. Platsil oli kaev hobuste jootmiseks, lisaks voorimeeste seisukohad. Enne Esimest maailmasõda oli Tartus kokku ligi viissada ühehobu- ja kahehobuvoorimeest. Viimane oli sõitjaile küll kallim, ent nooblim.