Kolmevennapäev. „Ega me sinna...

„Ega me sinna mingit leniniaana-peatükki nautima ei läinud. Hermaküla mängitud Lenin – üksi see oli kogu asja tuum. Vaat see oli teater! Kõik arvasid, et Ird on üks igavene kommunist, ja kui oligi, mis siis. Hermaküla tegi oma Leninist tõelise klouni. Ja veel niimoodi, et see kommunismisulane, kes etenduse kõlbulikuks tunnistamisele pitsati alla lõi, ei saanud ühtegi sõna või liigutust teistmoodi tegema sundida. Seda oli näidendi ajal saalis tunda – kuidas inimesed naeru tagasi hoiavad. Hambad ristis, selg higine. Ja nägi lõppude lõpuks õige asja pärast vaeva. Vot see mees oskas tõeliselt oma andekuse tööle panna. Kõik oli paigas: grimm, miimika, hääl žestid. Paigalseismised veel kõige rohkem.”

„Mina küll ei saanud oma naeru maha suruda, kui Hermaküla seisis otse lavaäärel, käsi vestitaskus, ja hüüdis üle saali „seltsimees bontš-brujeevitš!” – juba selle eest oleks pidanud talle tagantjärele „Meie Matsi” tiitli andma! lisas Marje, aga Rein ei lugenud vist seda teemat veel ammendatuks: „Ma ei oska öelda, kas see lavaäärel – käed vesti taskus – seismine ka teatud seltsimeestele peale läks nagu sulle. Aga niipalju on mul küll meeles, et Hermaküla oli eesti ennessvee teeneline, kui mitte lausa rahvakunstnik. Nii et olgu muld talle kerge.”
Teosest