Mäletan selgesti, kui venelaste lennukid linna kohale ilmusid ja õhuhäire anti, tõttasime väikese pojaga gaasivabriku kontorihoone keldris olevasse varjendisse. Suvel rinde lähenedes Lõuna-Eestis märkasime õhtuhämaruses ja ööpimeduses kaugelt taevakaarelt mitmes suunas tulekahjude kumasid ja sõjamüringi hakkas kõrvu ulatuma. Maanteedele siginesid pikad, idast tulevad põgenike voorid jalgratastel, hobuveokeil ja isegi jalgsi tõttajaid leidus nende hulgas, keda nähes tahes-tahtmata pisarad paisusid silma, kuulutades ette viletsusi ja vintsutusi, mis meid kõiki varsti ees ootavad.
Kuueteistmendal augustil kohalik politsei andis kategoorilise käsu kõigil elanikkudel Tartu lõunapoolsetest osadest öö jooksul lahkuda, sest kardeti suurt õhurünnakut või laiaulatuslikumat sildade õhkimist. Õnneks aga sel ööl midagi trastilist ei juhtunud. Aga inimesed oma kompsudega olid juba kord liikuma pandud, igaüks oma äranägemise järgi.
Asukoht teoses
lk 146
